13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas me jalgratturitele ette jääme

Kuidas me jalgratturitele ette jääme

Nagu õigele emmele ja tänapäeva inimesele kombeks, kuulun minagi mitmetesse gruppidesse ja foorumitesse ja tänase teema ajendiks olid paar artiklit, mida jagati mai kuus Eesti Rattarikkaks Facebooki grupis. Esimene artikkel oli teemal, kuidas üks ema kirus jalgrattureid selle eest, et nad sõidavad kõnniteel ja teine artikkel oli vastulause tollele emale teemal, kuidas hoopis lastevankritega mammad on need, kes tegelikult jalakäijaid ja rattureid häirivad.

Selle postituse alla hakkas kuhjuma kommentaare, mis ma kõik ükshaaval läbi lugesin lisaks juba eelnevalt läbi loetud artiklitele. Ja mul tekkis palju erinevaid mõtteid seoses sallimatusega. Esiteks ma tahaksin mainida, et Eesti Rattarikkaks ja Lapsekandmise grupid on Facebookis vist ühed ainsad, kus ei ole pidevat kirumist ja ässitamist. No väikeste eranditega muidugi, aga ikkagi märgatavalt vähem, kui muudes kommuunides. Võibolla on see sellepärast, et nendel, kes sinna kuuluvad, on nii tugevalt ühendavad huvid (rattad, lapsekandmine), et maailmade põrkumist esineb vähem.

Aga see, mis toimub igasugustes ostu, müügi, emme, beebi foorumites on ikka täiesti lootusetu. Just ükspäev postitas keegi pildi BabyBjörni kotist ja kirjutas pealkirjaks midagi sarnast – noh lapsekandjad, hakkame mölisema (märkuseks siis see, et kuna BabyBjörn ei tooda ergonoomilisi kõhukotte, siis tehakse neid kotte tavaliselt väga avalikult ostu-müügi gruppides maha, et tõsta inimeste teadlikust). Vahva, selline mentaliteet ongi enamus gruppides, et saaks ikka kellegi kallal möliseda. Täiesti arusaamatu.

Igatahes jäime seal Eesti Rattarikkaks kommuunis arutlema, et kellel siis ikkagi õigus on, emmedel või ratturitel või ratastega emmedel. Ja paljud nõustusid, et suurim mure Eestis on siiski sallimatus ja üleüldine võimetus teistega arvestada samal ajal oodates endaga täielikku arvestamist ja mitte iialgi ühtegi kogemata müksamist andeks andes. Näiteks tõi üks kasutaja välja arvamuse, et sõites Eestis autoga, siis kui keegi laseb signaali, siis see on pahandava alatooniga, kurjustav. Sõites ise autoga, siis tajun küll sellist imelikult agressiivset stiili. Oma õigust aetakse nii tohutult taga, et kui keegi vastassuunas sulle vastu sõidab, siis piltlikult öeldes hüppa või kraavi, aga see kellel on õigus eest ära ei tule kasvõi oma elu hinnaga.

Just paar päeva tagasi jalutasime mina, Helene ja Janno koos Rumiga, kes oli vankris, mööda Kalaranna kõnniteed. Ja kuuleme seljatagant, et lastakse ratta kella. Nagu ikka kombeks on, jäime seisma, aga kuna jalutasime kõrvuti, siis võttis veidi aega, enne kui suutsime ennast kitsal kõnniteel haneritta sättida nii, et rattal olev tädike mööda saaks kimada. Tädike möödus meist ja karjus, et vaadake enda seljataha ka teinekord. Täiesti loogiline ju, jalutad magava lapsega vankris ja muudkui vaatad enda seljataha. See teineteise mittemõistmine on vahel nii nõme, et tekibki viha kogu Eesti vastu. Need üksikud tõrvatilgad noh.

Või siis üks teine juhus, kus rattur tuli ja ma tegelikult vaatasingi seljataha, aga ei suutnud sama kiiresti ennast piisavalt teeserva manööverdada, kuna vankril on neli ratast ja need ei lähe alati super kiiresti vastassuunda, siis rattur pidi niipalju pidurdama, et asetas oma ühe jala maha ning see kuri peavangutus, mis sealt tuli, rikkus mul terveks päevaks tuju. Esiteks, kuna olen ka ise jalgrattur ja tundsin ennast süüdi ja teiseks kuna mulle ei meeldi, kui minuga pahandatakse. Eriti veel põhjusel, et ma ei suuda oma vankrit sama hästi manööverdada, kui ratturid oma jalgrattaid. Kuhu kõigil nii kiire on. Tegelikult, kui sa sõidad kõnniteel, siis ikka võib juhtuda, et keegi koperdab ees. Mina sellega näiteks proovin ka vankrit lükates arvestada, mitte ei "ahheta" ega "ohi" ahastavalt, kui keegi väike laps mu ees laiutab või mõni ratas vastu sõidab.

Olen ise enda peal rattaga sõites tajunud ka seda signaali laskmise hirmu, kus ma lihtsalt ei julge kella helistada, kuna ma kardan, et keegi pahandab, solvub või hakkab karjuma mu peale. Isegi mu vanaema, kes käis mul Hispaanias külas, ütles, et ta tundis ennast nii vabalt. Et Eestis on koguaeg stress. Jah, ma usun teda, ongi stress – kes minust mida ja kuidas arvab. Bussis vaadatakse kurjalt kui ma istun ja veel kurjemalt, kui ma istet pakun. Saa siis aru, mis õige on.

Valencias oli veidi teisiti. Inimesed tuututavad tänaval autodega abivalmilt. Rattateid on palju, kõnniteed on kitsad, autoteed on kaootilised ja kõik mahuvad ära – lapsevankrid, lapsekandjad, ratturid, turistid, jooksjad, ratastoolides inimesed, pimedad, vanurid, jne, jne. Ja põhiline on see, et naeratatakse, vaadatakse silma ja naeratatakse.

Rumi sai esimeseks sünnipäevaks Stroller24st Thule Coaster XT jalgrattahaagise, mille saab ka muuta lastekäruks. Ausaltöeldses on veidi lausa hirm sellega Tallinna tänavatele minna, aga samas ma usun, et kui meie ise, kes me probleemi näeme laita, ei muuda ennast, ega siis ei muutu ühiskond ka. Nõnda siis proovin naeratada järgmisele kommenteerijale, kes küsib, et huvitav kas Jurman on päikserabanduse saanud ja mingu siis Valenciasse tagasi ja loodan, et suvine Eesti päike on natukenegi eestlasi rõõmsamaks muutnud.

Kuidas ma rinnahoidja selga jätsin

Kuidas ma rinnahoidja selga jätsin

Esimesed võõrutamise mõtted

Esimesed võõrutamise mõtted