13958016_1140975482607426_8937256305865774601_o.jpg

Hello!

Welcome to my stories about love and life. Marilyn.

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin

Kuidas ma rasedusaegset depressiooni põdesin

Pean hoolikalt oma sõnu valima, kuna olen märganud, et osadel online portaalidel ei ole enam kombeks ise artikleid kirjutada, vaid võtavad lihtsalt ilma küsimata kuskilt blogist või instagrammist su pildi või teksti, panevad sinna oma kommentaarid (“õhkas”, “lausus elevusega”, “kiljatas õhku hüpates lehvivate juustega”, jne), mis jätavad mulje nagu sa oleksid neile pika intervjuu andnud. Klikkide kogumiseks läheb mahlane ja kollane pealkiri ka kindlasti juurde. Ega ma liialt ei pahandagi, kuna olen ise keskkooli ajal käinud 4 aastat järjest ajakirjanduslaagris ajakirjandust õppimas ja koolilehe peatoimetajana võin öelda, et ma ei usu, et palju kollasemat koolilehte tol ajal kuskilt leida oli. “Mida teevad õpetajad suitsunurgas”, “Aidese Kostjale ei meeldi roogitud räim”, “Koolipeol välkusid tissid” – on vaid väike valik :Ökula (Tallinna Üldgümnaasiumi, praeguse Kristiine Gümnaasiumi koolileht) pealkirjadest. Lihtsalt ma tean, et inimestel ei ole tihti kombeks lugeda pealkirjast kaugemale ja siis ei tule esile see, mis ma tegelikult tahtsin öelda.

Igatahes seal ajakirjanduslaagris kohtusin ma ka oma sõbraga, kes ajendas mind seda lugu siin jagama. Mu sõber oli tohutult rõõmus inimene. Vähemalt nii mulle tundus kohe esimesel kohtumisel. Me tantsisime ja tegime iroonilist nalja kõige, kõigi ja eelkõige iseenda üle. Mu sõber oli väga andekas ja soe inimene. Ta oli väga elav, kuni teda enam ei olnud. Rääkisime viimati juttu Tallinna Ülikooli kohvikus ja tegime taas lolli nalja halva ilma üle. Ma olin viimast kuud rase ja mulle tundus, et tal läheb hästi. Ma olen kindel, et talle tundus, et ka minul läheb hästi. Tegelikult ei osanud ma näha ega küsida ja tema ei tundnud vajalikuks rääkida. Enamasti need jutud jäävadki rääkimata. Kui me tõesti ei taha, et keegi näeks, mis meie sees toimub, siis oleme kõik imelised näitlejad. Täna saatsime ta viimasele teekonnale. Palju ilusaid inimesi oli koos. Läbi pisarate naeratavaid. Igaühel on oma lugu, mida me ei tea. Be kind, always. 

Öeldakse, et depressioon on moodsa aja haigus. Ma ei tea kas see on tõsi ja kui moodne see aeg siis täpselt olema peab. Natukene nagu naeruvääristades seda haigust. Kõige esimesena tuleb meelde Tammsaare Jussi ja Mari saaga, aga oi neid näiteid on palju, iseasi, kuidas seda siis vähem moodsal ajal nimetati. Eks leidub moodsal ajalgi küllalt palju neid, kes depressioonis inimest lihtsalt hulluks nimetavad. Ja tihti teeb see hull naljatledes seda isegi. Kuni enam ei ole naljakas. Lihtne on naeruvääristada. “Ta proovib ennast lihtsalt huvitavaks teha.” “Ta peaks trenni minema.” “Ah tal on koguaeg halb tuju.” “Ta ongi selline emo.” “Käed ja jalad küljes, mida ta vingub.” Või ehk veel kõige hullem – “Ma ei saanud üldse aru, et tal midagi viga oleks olnud.” Ja paraku nii ongi. Enamasti on kõigil enda eluga niipalju tegemist, et ega me ei märka teisi. Meenub jälle mu lemmik lause, mida Merle Palmiste mulle kunagi ütles, et noorena põed, mida kõik sinust arvavad ja veidi vanemana mõtled, et savi, mida nad minust arvavad, aga lõpuks saad aru, et keegi ei arvagi sinust mitte midagi, kuna kõigil on iseendaga piisavalt tegemist. Ja see on vabastav, kuid keeruline üheaegselt. Üheltpoolt saan aru, et maailmal on minust sügavalt savi, aga samas läheb see sama maailm mulle natukene liiga palju korda.

Mulle tundub, et depressioon on natukene nagu selle teadmise liiga sügav tajumine. Nii sügav, et lõpuks sa lihtsalt ei tunne enam midagi. On see siis kaitserefleks, kaasasündinud ajukeemia omapära või hormonaalse tasakaalu kõikumine teismelisena või näiteks last oodates. Fakt on see, et see on päris ja nagu ei saa luumurdu või suhkruhaigust minema soovida, ei saa enamasti ka depressioonist lahti lihtsalt päikese kätte minnes (see küll võib hetkeks aidata), kuna ükshetk päike loojub või tuleb talv.    

Seda kõike teades ja teadustades langesin ma siiski raseduse esimestel kuudel tugevasse masendusse. Rasedusaegsesse depressiooni, nagu on kirjas õpikutes. Kõik oligi üsna nagu õpikutes. Tujukas olin juba enne seda, kui pulgale pissisin, kuid tõelised tujukõikumised tulid teine kuni neljas raseduskuu. Ja nad ei kõikunud üles ja alla. Minu tujud kõikusid ainult alla ja veel rohkem alla. Ma arvan, et ma nutsin reaalselt kolm kuud järjest igapäev. Janno küsimustele, et mis mul viga on ja mis ta peaks tegema, et mul oleks parem, ei osanud ma vastata ja tegelikult ajas see mind lihtsalt veel rohkem endast välja. Ei aidanud ka vanaema ja Janno ergutused et sa ei tohi olla masendunud, kuna see ei ole beebile hea. Idee, et ma sean enda stressamisega ohtu oma beebi tervise, tegi mu tuju ju veel hullemaks. Ma ei julgenud mitte kellelegi isegi öelda, et ma olen rase, kuna kartsin, et siis hakatakse käsi kokku lööma ja kiljuma, et oh kui tore. Küsima, et kuidas ma ennast tunnen ja kui õnnelik ma ikka olen ning mul oli piinlik sellepärast, et ma ei tundnud ennast õnnelikuna. Tänaval tuttavaid nähes tõmbasin kõhu sisse ja tähistasin kainet septembrit, et keegi ei kahtlustaks mu rasedust. Pigem ei tulnud üldse toast välja. Avastasin, et kui ise kellelegi ei helista, siis ega keegi väga mind taga ei otsi ega igatse. Ja nõnda oma egoismis ja haleduses supeldes langesin sügavamale masendusse. Sest ega ma ju ise ka kellegagi ühendust ei võtnud ja küsinud, et aga kuidas sul läheb. Mind lihtsalt ei huvitanud. Mind ei huvitanud mina, mind ei huvitanud Janno ja vaatamata suurele täitunud soovile jääda rasedaks, ei suutnud ma tunda huvi oma raseduse vastu. See tegi mind kohutavalt kurvaks, sest ma tahtsin olla õnnest õhetav, nagu olin lugenud, et kõik rasedad on. Kohutavalt piinlik oli olla selline läbikukkunud rase ja leevendasin seda teadliku tervisliku toitumisega, et ma saaksin kõhubeebile vähemalt füüsiliselt terve keha kinkida, kus üheksa kuud kasvada.

Tegelikult on ju nii, et Rumi oli algusest peale oodatud. Ta oli oodatud juba enne, kui me Jannoga kohtusime. Ja ootas ise kannatlikult meie kohtumist, et ta saaks meie ellu tulla. Ja tegelikult on ka nii, et terve raseduse aja oli ta oodatud ja armastatud. Ometigi ei suutnud ma rõõmu tunda. Kõik inimesed ajasid mind närvi, eriti Janno. Ma reaalselt keelasin tal öösel enda kõrval hingamise. Seega esimesed kuud ei jäänud Jannol muud üle, kui magada teises toas. Siis ma sain vihaseks, et ta magab teises toas. Kõik tundus nii vale, et avastasin ennast googeldamas “pregnant and hate my husband”. Sain tulemuseks, et palun ära võta rasedana ühtegi tähtsat otsust vastu. Mõtlesin, et kuna mu käed on nii suureks paistetanud, siis ei tule mul Janno kihlasõrmus anyways enam sõrmest ära. Enamus rasedate raamatud ütlevad, et kui sul tekib soov kõhuga vastu seina hüpata, siis sa peaksid abi otsima. Kuna ma seda teha ei soovinud, siis ma abi ei otsinud. Tegelikult ma arvan, et ka igapäev nutmine ei ole päris ok. Kahjuks on abi otsimine samuti piinlik ja mõtled, et ehk läheb üle, kuni sind enam ei ole.

Mindki hoidis olemas teadmine, et küllap see ikka läheb üle. Teadmine, et need on kõigest rasedusaegsed hormoonid ja tujukõikumised, mis ei vähenda mu armastust kõhubeebi vastu. Ma olen varem kaks korda sarnases olukorras olnud (küll ilma kõhubeebita) ja paraku on taolises olukorras olnud ka nii mõnigi mu lähedane sõber, seega olen üsna kursis, mis tähendab, kui enam ei taha. Kui kõik läheb nii korda, et mitte miski ei lähe korda. Väga vähe on, mida saab siis teha, et hakkaks parem. Mina olen oodanud, kohtunud sõpradega, vaadanud päikesesse, teinud joogat, vahetanud seltskonda. Kuid on inimesi, kelle puhul ei aita ükski loetud asjadest ja ei aita ka ravimid ega armastus. See teeb jõuetuks ja sellepärast mulle ei meeldi depressiooni naeruvääristamine. Janno ütles mulle nendel kuudel, et kui sa seda kõike tead, miks sa siis lihtsalt ei muuda oma käitumist. Ehk miks sa ei tunne teistmoodi? No kuule!

Ütlesin Jannole, et see lihtsalt on praegu nii ja see läheb üle. Ma loodan. Lubasin, et kui peale neljandat kuud ei ole parem hakanud, siis lähen psühholoogi juurde. (raseduskriisi nõustaja nagu neid kutsutakse) Ja me ootasime. Mina, Janno ja kõhubeebi. Novembri lõpus oli mul plaanis joogakoolitus Tenerifel ja siis muutus kõik. Põhimõtteliselt kohe kui ma päikest nägin vupsas esimest korda välja mu 4 kuud kõhulihaste taga peidus olnud kõht ja teisel päeval andis ka Rumi mulle teada, et talle meeldib päike, virutades mulle silda tehes mõnusa obaduse jalaga seest poolt vastu kõhtu. Juba õhtul sai Janno teada mu äkitselt uuesti tõusnud libiidost ja panin sugulastele Rumi ultraheli pildiga kaardid posti.

Janno küsis, mis sul juhtus? Ma vastasin, et ma ei tea, üle läks. Loodame, et ei tule tagasi. Oli see tänu päikesele või sai lihtsalt niiöelda esimene trimester läbi. Või tundsin ma ennast lihtsalt välismaal veidi vabamalt, et sain lõpuks rasedust nautida. Ma ei tea. On ju olemas veel rasedusjärgne depressioon ja baby blues. Aga rohkem ma nutnud ei ole. Küll jah õnne pisaraid. Ja rasedusjärgset depressiooni ka ei tulnud. Siiani olen tänulik sellele suvalisele Google lehele, mis soovitas rasedana mitte ühtegi tähtsat otsust vastu võtta. Ja nüüd kus Janno kihlasõrmus jälle vabalt edasi tagasi käib, vaadates kuidas ta Rumiga mängib ja hullab, ma seda enam kindlasti ära võtta ei taha.


Depressioonist kirjutas hiljuti ka Dagmar Lamp, kelle artiklist kopeerin siia kontaktid, kus otsida abi ja samuti leiab infot leheküljelt rasedus.ee

Tallinnas võtab erakorralistel juhtudel psühhiaatriakliinikus abivajajaid vastu valvearst igal hommikul alates kell 9 (registratuur 617 1049). Tartus saab 24 tundi päevas helistada kliinikumi valvearstile ja –õele numbril 731 8764.

Palju häid materjale pakub ka veebikülg peaasi.ee, kus saab oma mure ka nõustajale saata. Nõustamise eest tasu ei küsita. Paljudes Eesti linnades, sh Pärnus, Kuressaares, Viljandus jm, ootab vastuvõtule ka vaimse tervise õde, kelle juurde saatekirja vaja pole.

Eluliin võtab kõnesid vastu ja pakub psühholoogilist tuge E-R kell 9-20 numbril 631 4300 ja õhtuti-öösiti saab iga päev abi 19-7 numbrilt 655 8088.


Photos: Janno Saft (Tenerife 2016 November)

Kuidas ma beebisid tegema hakkasin

Kuidas ma beebisid tegema hakkasin

Kuidas ma maratoni jooksin

Kuidas ma maratoni jooksin